Eesti Energia ajab killustikutootjatel harja punaseks

Kaevandusfirmad on Rail Balticu megaprojekti ehituse ootuses asunud trassi ligidusse jäävatele riigimaadele taotlema keskkonnaametilt geoloogiliste uuringute lubasid liiva, kruusa ja paekivi tarbevarude väljaselgitamiseks. Tegemist on kokku tuhandete hektaritega peamiselt RMK maadele jäävate aladega Harju-, Rapla- ja Pärnumaal.

„Käib selgelt positsioonide võtmine seoses Rail Balticuga. Kellel vähegi võimalusi on, need panevad praegu uuringud peale ning uuringufirmad on päris kõvasti koormatud,“ kinnitas Eesti Mäetööstuse Ettevõtete Liidu juhatuse esimees Rein Voog ettevõtete viimase aja suurt huvi.

Kõige aktiivsemad on teedeehitaja TREV-2 Grupp AS ning kaevandajad Eesti Killustik OÜ ja eelmisel aastal asutatud Maavarad OÜ.

Ettevõtteid ühendab nende omanike on suur finantsvõimekus. TREV-2 Grupp sai hiljuti Prantsusmaalt uue suuromaniku, kui Baltcapilt ostis osaluse suurde Prantsusmaa kontserni Vinci kuuluv ettevõte Eurovia. Eesti Killustiku omanikeringis on kunagiste Skype’i-arendajate investeerimisfirma Ambient Sound Investments ning Maavarad OÜ suuromanikuks on Tallinki peamisi omanikke Infortar AS.

„Kui tahame oma tegevust jätkata pikemalt kui viis aastat, siis peame pidevalt uuringutesse investeerima,“ selgitas Eesti Killustiku juhatuse liige Andres Männart.

Väiksema liiva- või kruusakarjääri geoloogiline uuring maksab suurusjärgus paarkümmend tuhat eurot. Paekivikarjääri uuringu kulu võib küündida paarisaja tuhande euroni, kalliks teevad selle puurimistööd. Teatud juhtudel lisandub ka keskkonnamõjude hinnangu tegemine, mis viib omakorda aega ja raha. Kaevandamisloa saamiseks võib kuluda 4-5 aastat.

„Ilmselgelt kõigist kohtadest ei leita maavara ja ilmselgelt kõigis kohtades, kus maavara leitakse, ei saada kaevandusluba,“ sõnas geoloogiliste uuringutega tegeleva Steiger Inseneribüroo OÜ juhatuse liige Erki Niitlaan.

Kuid justkui kepi herilasepessa torkas hiljutine Eesti Energia teade, et ettevõte plaanib sel aastal müüa 300 000 tonni aherainest toodetud killustikku. Raudteed mööda tasub Eesti Energial vedada aherainet Ida-Virumaalt isegi Eesti teise otsa Pärnusse, kus kohapealne koostööpartner Graniidikeskus OÜ sellest killustikku valmistab. Ka seni oli Eesti Energia kaupa müünud, kuid seda tarbiti peamiselt Ida-Virumaal.

Eesti Ehitusmaterjalide Tootjate Liidu tegevdirektori Enno Rebase sõnul on 300 000 tonni väga suur number ja edaspidi on kogus veel suurem, mis viitab selgelt huvile Rail Balticu vastu.

See on tekitanud osa liidu liikmete seas pahameelt ning küsimusi, kui aus selline konkureerimine on.

„Ebavõrdne konkurents seisneb siin selles, et riik, kes ühelt poolt võtab paekivi kaevandajatelt kaevandamisõiguse tasu, tuleb turule läbi 100protsendiliselt riigile kuuluva ettevõtte nendega konkureeriva ja samaväärse tootega, mille kaevandamisel on kaevandamisõiguse tasu maksmata. Makstakse küll põlevkivi eest, aga see on teine toode ja need keskkonnatasud sisalduvad elektri- ja õlitootmise omahinnas,“ väitis Eesti Killustiku juhatuse liige Andres Männart.

Eesti Energia projektidirektor Andres Vainola lükkas süüdistuse tagasi, kinnitades, et põlevkivi kaevandamise õiguse tasu alla läheb nii põlevkivi kui koos sellega väljutatud lubjakivi.

Vainola sõnul on tõesti Eesti Energia äriplaanis Rail Balticu ehitusele põlevkivi kaevandamise kõrvalsaadusest lubjakivi tarnimine. Kogused ulatuksid potentsiaalselt miljonitesse tonnidesse. „Kindlasti tekitab see suurt vastuseisu, aga milleks rajada uusi kaevandusi, kui see materjal on juba maa seest välja võetud,“ imestas Vainola. Lisaks killustikule plaanib ettevõte Rail Balticu ehitusele tarnida põlevkivituhka, mida saab kasutada maha- ja pealesõiduteede rajamisel.

Eesti riik on põlevkivi riiklikus arengukavas seadnud eesmärgi taaskasutada aherainet vähemalt 40 protsendi ulatuses. Aastatel 2015-2016 eesmärki ei täidetud.

Vainola sõnul on riigil hoovad olemas, mida saaks kasutada aheraine taaskasutamise soodustamaks. „Riik on võtnud eesmärgi ringmajandust edendada ja selleks saaks ette võtta reaalseid samme – näiteks panna logistika paremaks planeerimiseks raudtee tariifid pikemaks ajaks paika ning mõelda läbi, millal on mõistlik avada taristu rajamisel või uuendamisel uusi kaevandusi ja millal kasutada põlevkivi kõrvalsaadusena väljatud lubjakivi,“ märkis ta.

TREV-2 Grupi juhatuse esimees Sven Pertens ütles, et ehkki ka neil on lubjakivikarjääre, siis riiklikult mõeldes on aheraine väärindamine ja ärakasutamine tegelikult igati mõistlik tegevus. Vastasel korral jääkski see lihtsalt hunnikusse vedelema.

„Liidu poolt on seoses Eesti Energia jõulise killustikuturule tulemisega tekkinud mitu küsimust. Kui müüakse aherainest tehtud killustikku, siis ei maksta jäätmetasu, aga ei maksta ka kaevandamisõiguse tasu. Tekib küsimus, kas see on ettevõtete võrdsel kohtlemisel päris korrektne. Plaanin sellega pöörduda konkurentsiameti poole.

Teine teema on transpordi hind. Meie liidu liikmed ütlevad, et põhimõtteliselt ei ole EVR Cargo hinnakirja järgi võimalik konkurentsivõimelise hinnaga materjali Virumaalt Pärnumaale viia. Tekib küsimus, kuidas see hind konkurentsivõimeliseks muutub. Kui meil on kaks riigifirmat, siis tekib spekulatiivne küsimus, kas seal pakutakse paremat hinda kui tavalisele karjäärifirmale. See on minu jaoks suuremgi probleem.

Kolmandaks kvaliteedi küsimus. Eesti Energia promob oma materjali ning võib jääda mulje, et see materjal sobib igasugusteks asjadeks. Tuletaks meelde, et see ei ole põhitoode, vaid kaasnev toode põlevkivi kaevandamiselt. See on kasvanud orgaanikaga läbi. Selle puhastamine on ebamõistlikult kallis.

Rail Balticu puhul me ei tea, millised kvaliteeditingimused seatakse materjalidele. Kas seal hakatakse erandeid tegema ja lähtutakse ainult hinnast? Oleks eriti narr, kui lubjakivikarjäärist pärineval materjalil oleks üks kvaliteedinorm ja kui kasutad kaasprodukti või jäätmeid, siis sul on teistsugused nõuded. Kui Rail Balticu ehitusel lastakse lubjakivikillustiku kvaliteedinõuded alla, siis see on väga riskantne samm.“

„Estonia kaevanduses tekib põlevkivi kaevandamise kõrvalproduktina igal aastal suurusjärgus 4 miljonit tonni aherainet ehk lubjakivi. See kvalifitseerub jäätmeks, kui see ladestatakse ega võeta toormena kasutusele. Meie eesmärk on jäätmete teket vähendada ning ringmajanduse põhimõttest lähtuvalt võimalikult palju sellest väärindada. Meil on juba praegu võimekus väärindada miljon tonni aherainet aastas.

Maksame põlevkivi kaevandamisel maavara kaevandamise õiguse tasu ehk ressursitasu ja teisi keskkonnatasusid ka vee kasutamise, lubjakivi ning heitmete eest.

Tean, et see sõna „aheraine“ ajab kõik teedeehitajad marru. See tuleb vanadest aegadest, kui aheraines oli orgaanika osakaal väga suur. Praegu tuleb rikastustehasest praktiliselt puhas lubjakivi.

Need, kellele ei meeldi meie aherainest tehtud killustiku kasutamine, ei ole valmis suundumusega, kuhu liigub kogu maailm. See tähendab ringmajanduse põhimõtet. Targem ja mõistlikum on ära kasutada juba maa seest välja võetud materjali, mitte anda kümnetele ja kümnetele uutele karjääridele kaevanduslubasid.

Oleme kahe kuuga müünud Pärnusse kuus rongitäit ehk 20 000 tonni lubjakivi. See omakorda tähendab, et selle ajaga oleme maanteedelt ära võtnud 720 rekkakoormat. Säästame sellega koormust maanteedel ja vähendame liiklustihedust.

Mingeid erikokkuleppeid meil EVR Cargoga ei ole. Raudtee tariifid on tehnilise järelevalve ameti kontrolli all. Koostame rongikoosseisud maksimaalse pikkusega ja vedusid teostame öösiti.

Ka ei käi me kusagi lobistamas aherainest tehtud killustikule eritingimuste seadmiseks. Tellime oma toodangule sõltumatuid uuringuid ja pakume tooteid ausalt välja.“

TREV-2 Grupi juhatuse esimees Sven Pertens ütles, et tema ei ole Eesti Energia aheraine kasutamise suhtes üheselt kriitiline, kuna suures pildis on see igati mõistlik tegevus.

Miks on TREV-2 Grupp esitanud suure hulga geoloogilise uuringute lubade taotlusi? Meil on pikemaajalise strateegia plaanid. Ühelt poolt Rail Baltic, aga mitte ainult. Ehitame üle vabariigi ja kasutame päris palju kohalikke materjale. Liiva, kruusa, mõnikord ka lubja- või dolokivi. See on perspektiivitundega tegevus. Mitte et me igal pool, kuhu me uuringuloa taotluse anname, kohe-kohe kaevandama hakkame. Aga loome pikemat perspektiivi endale.

Kas ettevõtte finantsvõimekusest ka oleneb, kui paljudele kohtadele uuringud peale pannakse? Maavaradega tegelemine vajab aega, et taotlusi ette valmistada ja uuringuid läbi viia. Peab olema ajalist ressurssi ja eks ka raha tuleb selle tegevuse alla panna ning alati ei tea, kas see raha tagasi ka tuleb. Mõnes kohas, kus uuritakse, selgub, et materjali omadused ei olegi sobilikud. Suuremates maardlates ja probleemsemates kohtades läheb asi ka keskkonnamõjude hindamise peale, mis on suhteliselt kallis protsess.

TREV-2 Grupp on esitanud uuringuloa taotluse Liivi lahe põhja uurimiseks, uuringuala suurus on ligi 1800 hektarit. Kas on teada, et seal on midagi? Ega piisava kindlusega ei oska praegu keegi öelda, kas seal on midagi või mitte. Me mõtlesime, et proovime minna innovatiivsema lähenemisega, et tõenäoliselt oleks merepõhjast kaevandamisel probleeme vähem. Kaevandamine ise on tõenäoliselt kallim, aga oleneb, mis materjali sealt välja tuleb ja kui lihtsalt või kui keeruliselt seda sealt kaevandada õnnestub.

Mida aeg edasi, seda suuremat vastuseisu kohalikes elanikes karjäärid arvatavasti tekitavad? Eks see sõltub kaevandaja käitumisest ja kuidas ta suhtub kohalikesse elanikesse. Meil on mõnelgi pool koostöö kohaliku omavalitsusega ja ka elanikega ning see on kokkuvõttes kõigile kasulik. Võib-olla selline probleemsem lugu on, kui kaevandatakse mingisuguse muu tegevuse nime all ja jäetakse kõik muud kooskõlastused tegemata. Samuti kui karjääri rekultiveerimine jääb tegemata.

Eesti Energia hakkab suurtes kogustes müüma aherainest tehtud killustikku. Teised kaevandajad näevad siin ebaausat konkurentsi, kas ka teie? Siin on mitu küsimust. Kõigepealt materjali kvaliteet. Kas orgaanikat on sees ja kui palju. Teistpidi on see riikliku tasandi otsus, et mida ja kuidas maksustada, kui kõrvalproduktist toodetakse midagi ja müüakse maha. See on selline hea säästlik kasutamine, vastasel korral see jääkski lihtsalt hunnikusse vedelema. Võib ka küsida, et kui keegi avab kusagil karjääri ja seal siis kaevandab lubjakivi, aga kasvukiht on ka kasutatav ja sõelumise järel mullana mahamüüdav, et kas tuleks seda hakata maksustama või mitte. See on otsustamise koht. Eesti Energia killustikuga on põhiküsimus, kuidas see objekti juurde saada. Ida-Virumaal on autotransport mõeldav. Mujale raudteega, aga sealt tekivad muud küsimused. Ega seal ühest vastust ei olegi. Meil on endal lubjakivikarjääre. Kui riiklikult mõelda, siis aheraine väärindamine ja ärakasutamine on tegelikult igati mõistlik tegevus. See on riigi otsus, kas selle pealt peaks makse maksma või mitte. Ma ei ole üheselt kriitiline.